Tanelil, nagu paljudel teistel eestlastel, on sõstardega oma suhe. Sõstrad on osa Eesti mütoloogiast ning esimesed kokkupuuted nendega olid muidugi Põlva vanaema paradiisiaias. Seal oli aia veerel terve punasõstarde armee – hiiglaslikud, hästi hooldatud, lopsakad sõstrapõõsad, mis kandsid pööraselt marju. Kui need valmis said, istus kogu suguvõsa väikeste toolidega nende ümber ja sõstraid lüpsti pangedesse. Pärast tehti neist muidugi punase sõstra mahla, millega elati terve talv üle. Sõstramorss oli iga peolaua kohustuslik osa.
Kuigi, kui aus olla, siis punasõstardest lapsena väga lugu ei peetud. Need olid ikka sellised lihtsamad marjad, tohutult hapud, ja kui morsivalikus oli vähegi midagi muud, näiteks põldmarja või vaarikat, siis kindlasti läksid need enne. Mustsõstar oli haruldasem ja hinnalisem mari. Eriti kui mingil hetkel hakati rääkima selle meeletust vitamiinisisaldusest – siis muutus see veelgi ihaldusväärsemaks. Mustsõstar oli niisama söömiseks.
Valge ja magesõstra põõsaid aias vist polnudki, aga nendega kohtusime mõnikord metsas seenel või marjul käies. Kas see oli vana talukoht või lihtsalt metsa kandunud põõsas, igatahes jäid need kohtumised meelde. Need olid umbes nagu kohtumised ükssarvikuga. Midagi sarnast polnud varem söönud ega maitsnud. Ega neil eriti maitset olnudki.
Nüüd on need sõstrad leidnud tee Taneli ehetesse ja siidtoodetele. Lisaks tuttavatele kobaratele on ka põnevaid värvimänge sireli, taeva ja virmaliste toonides.




















