Meisi on särav punapea, keda on võimatu mitte märgata. Tema julged värvimängud püüavad pilke ja stiili kohta võiks öelda vürtsikas nagu tšillipipar 😉
Palun räägi enda ja värvide suhtest. Kuidas oled leidnud endas julguse eksperimenteerida ja katsetada värvidega? Millised on sinu lemmiktoonid riietuses/ehetes?
Olen armastanud värve alates sellest ajast kui mäletan, et hakkasin oma stiili peale mõtlema. Kui olin umbkaudu seitsmene, siis omasin ühte oranži ruudulist kleiti, mida soovisin kanda absoluutselt igal pool, kus oli vaja kleiti kanda. Ema nägi vaeva, et näeksin pisut šikim välja, aga mina soovisin ikka kangekaelselt erksaid värve kanda. Mida aastad edasi, seda hullemaks läks! Põhikoolis kutsuti mind juba “hipiks”, sest erinevate värvide kombineerimine riietuses oli mul endiselt südameasjaks. Keskkoolis läks asi veelgi hullemaks ning mustrid aina kirevamaks ja pöörasemaks. Neil aastail sai fantaasia korralikult valla lastud ning see oli meie sõprusringkonnas pigem cool. Enam hipiks mind ei narritud, liikusin ringi punkarite seltskonnas ja nautisin katsetamist täie mõnuga.
Lemmiktoonid nii riietes ja ehetes on kõiksugu kollased, oranžid, lillad, rohelised, sinised ja roosad. Juba on aru saada, kuhu ma triivin… Konkreetset ja püsivat lemmikut lihtsalt pole. Mida puhtamad ja päikselisemad toonid, seda parem! Soosikud tõukavad üleolevalt üksteist troonilt vastavalt tujule, päevituse astmele, hinge kapriisidele – siin ei ole piire ega reegleid. Nüüd, kevade saabudes kaldub mu süda millegipärast oranži ja roosa poole, sekka aeg-ajalt paletipuhastajana mõni must outfit. Mustas on mul millegipärast let’s get this sh*t done meeleolu ja naudin ka seda väga.
Sinu puhul ei saa mööda tiitlist "punapea". Kui palju on juuste värv mõjutanud sinu stiili valikuid?
Punapea sai minust põhikooli lõpetamiseks ja nii mu särtsakad kiharad lehvivad siiani. Vaid alatoon on vahetunud, sest ka mul hakkab vahel igav. Kord ühel suvel, kui süda oli murdunud ja peikade probleemid hinge vaevamas, siis eksis ka must juuksevärv mu kiharatesse. Üldiselt tundub mulle, et punased juuksed innustavad mind mõnuga värvidega mängima ja see juhtub lihtsalt alateadlikult. Küll aga, olen hakanud näo ligidal vältima punast tooni – see jääb pigem pükste või saabaste ehtida. Lihtsalt tundub, et muidu konkureerib liiga palju juustega.
Kirjelda palun oma armulugu ehetega. Millised on üleaegsed lemmikud?
Kasvav armastus ehete vastu jääb mu keskkooli aastatesse. Mäletan, kui näppasin ema ehtekarbist vääriskividega juugendliku stiili hõbesõrmuse ja kaotasin selle hiljem ära. Mulle tundub, et mina kurvastusin selle kadumisest isegi rohkem kui tema.
Üleaegsed lemmikud on reisidelt soetatud ehted või need, mis tähistavad mõnd eluetappi. Minu jaoks kannavad ehted mälestusi ja lugusid, ma ei soeta neid niisama. Kooliaastad olid minu jaoks väga vaevalised ja rasked, mul oli vahepeal tunne, et ei suudagi keskkooli ära lõpetada, kuid läbi suurte läbielamiste ja pisarate see lõpuks tehtud sai. Seda etappi jääb mulle alatiseks meenutama pereliikmete kingitud granaadiga kuldsõrmus. Põhikooli lõpetamiseks valisin omale kingituseks millegipärast samuti granaadi, tol korral hõbedast.
Reisidega on nii, et ma ei saa enne koju tagasi tulla, kui pole midagi kohalikest ehetest kaasa soetanud. Eelistan üles otsida mõne sealse disaineri kaupluse, kohaliku taustaga kullapoe või rüüstada vintage kauplust. Olen küll Türgis käinud mitmeid kordi ja sealt korduvalt ehteid soetanud, aga kui avastasin sealt vintage ehete poe, siis mu süda rõkkas suurest rõõmust. Enam ei suutnud sõrmest eemaldada hiiglama edevat granaatidega hõbesõrmust. Ma tõesti ei tea, mis teema mul nende granaatidega on…
Loomulikult on vaja ehteid tähistamiseks ka siis, kui olen näiteks ühele poole saanud mõne suure projektiga, teinud elumuutva otsuse, vahetanud töökohta jne. Ehted saadavad mind kõikjal, aga absoluutselt igapäevaselt kannan ma oma kõige hinnalisemat teemantite ja valge kullaga sõrmust. Sõrmus süstib mu argipäevadesse pisut enesekindlust, meenutades mulle, et olen vägev naine, kes saab väljakutsetega hakkama, ükskõik, kas mu kõrval on keegi või mitte.
Kuidas valid päeva looki juurde aksessuaarid? Või üldisemalt, millest üldse alustad hommikul või enne mõnda üritust (kus sind võib tihti kohata) oma looki komplekteerimist?
Panen esimesena valmis rõivad ja siis valin ehted sinna juurde. Vahel soovin kontraste luua ja ehetel silma paista, teine kord neid aga riietega kokku niiöelda sulandada, lastes ehetel toetavat rolli kanda. Sündmustel eelistan silmapaistvaid ja suuri kulinaid ja üldse pole välistatud ka see, kui mõni hiiglasuure kiviga sõrmus minu igapäevaseid tegemisi saadab. Minu jaoks pole iseloomuga ehted karbis kükitamiseks, neist tuleb viimast võtta, lastes neil ka väljaspool üritusi särada ja silma paista.
Kes on sinu stiili ikoonideks? Kust ammutad moe inspiratsiooni?
Mulle meeldib vaadata, mis toimub väljaspool Eestit: mida kanti punase vaiba sündmusel, milliseid kollektsioone esitleti rahvusvahelistel moenädalatel, milliste nutikate lahendustega rõivakomplekte kantakse tänavatel. Ahmin endasse kõike, mida näen ilusates filmides ja stiilsetes sarjades. Sattusin hiljuti taas telesarja “Nanny” vaatama ja no kus Fran Fine ikka oskab vägevalt riides käia! Surematu stiil! Tänapäevastest sarjadest jälgisin suure põnevusega, mida kannavad “Emily in Paris” tegelased.
Kui teistesse riikidesse ise kohale vaatlema minna ei saa, siis ammutan inspiratsiooni sotsiaalmeediast ja rahvusvahelistelt moesaitidelt. Olen nagu käsn – iman endasse ideid igalt poolt, et neid siis enda moodi võtmesse panna ning järele teha.
Sa oled olnud aastaid Tallinna moenädala turundusjuht. Kuidas hindad Eesti moe üldpilti? Millises seisus oleme täna? Mis on meie nõrkused ja tugevused?
Eesti moe seast leiab kõike – imekaunist käsitööd ja kvaliteeti, aga ka ebakvaliteetseid kangaid ja kahtlase olemisega õmblusi. Mulle meeldib, et meie maastik on üsna lai: esindatud on pilku rahustav minimalism ja detailirohke maksimalism.
Millest ma tunnen puudust, on ehk nutikate lahenduste ja originaalsete disainidega tänavamood. Kohati tunnen, et ihalen ka igapäeva midagi vaba, lennukat, värsket ja cool’i. Õnneks on mõningad vahvad tegijad moepilti lisandunud, aga sooviks neid veelgi enam ja aina laiema spektriga.
Aeg-ajalt on mul olnud tunne, et disainerid teevad rõivaid keskmise stiiliga tavainimesele, kes ei otsi oma riietumises põnevust ja teravust. Õnneks saab see tunne ikka vahepeal mõnuga ümber lükatud, kui moenädalal keegi millegi põnevaga üllatab. Mäletan, mida üks praeguseks pildilt kadunud kodumaise moebrändi töötaja mulle ütles, kui kiitsin nende aastaid tagasi moenädalal esitletud kollektsiooni. Need riided, mis minule enim põnevust pakkusid, jäävad lettidele seisma – Eesti inimene neid lihtsalt ei osta. Aga ma siiski olen positiivne ja veendunud, et ka eestlane otsib aina enam põnevust ja soovib oma piire avardada.
Palun jaga üht moeunistust 😉
Minu moeunistus on loomulikult enesekeskne – soovin, et saaksin soetada iga eseme, mida mu hing ihkab, olgu see siis maailmas ilma teinud bränd või kohalik tegija! Teisena pean mainima, et sooviksin enda ümber ja tänavapilti rohkem positiivseid, loominguliselt intelligentseid inimesi, kes ei karda katsetada, areneda ja moeväljakutseid ette võtta! See on isegi olulisem kui mu see esimene soov 😉
Fotod: Marten Martšenkov, Jaanar Nikker, Kalev Lilleorg, Erlend Štaub ja erakogu
Meisi fotodelt leitavad ehted:
-
-50%
Gold Scarab sõrmus
Vali This product has multiple variants. The options may be chosen on the product page
