Evelin Võigemast on tutvustanud Tanel Veenre kollektsiooni alates kaubamärgi loomisest. Evelini sädelev ja positiivne suhtumine kõlab kokku brändi unistava eluvaatega. Sõpruse tähistamiseks tegime Eveliniga intervjuu, et meie jälgijad saaksid aimu meie muusa mõtetest, lootustest ja unistustest.
Intervjuu on avaldatud ka Taneli raamatus “Unistuste Kuningriik”.
Kui tegime ehteostjate hulgas küsitluse, kes sobiks Tanel Veenre ehete muusaks, siis selle nimekirja tipus olite sina ja Mirtel Pohla. Sinust kiirgab intelligentset tugevat naiselikkust. Kui teadlikult sa kontrollid oma kuvandit?
Ma ei tegele iga päev oma kuvandi kontrollimisega. Enamasti olen, nagu olen. Ja minus on nii heledaid kui ka tumedaid toone, kogu vikerkaar. Aga kui mulle antakse avalikus ruumis sõna, siis tajun oma vastutust. Ei taha meie ühist ruumi rumalustega täita. Mõtlen, mida ütlen. Mõtlen, mis tagajärjed minu sõnavõtul on. Mõtlen, kas on parem jätta ütlemata või tõesti mitte vaiki olla. Näitlejatele antakse tihti sõna, aga sellega kaasneb vastutus.
Sa oled olnud mitme Eesti disainerikaubamärgi muusa. Mida need koostööd on sulle andnud?
Eelkõige võimaluse näha nende maailma: kuidas nad töötavad, mida oluliseks peavad. Mind päriselt huvitab, kuidas käib protsess alates ideest kuni ostjani. Ja tarbijana aitan, nii nagu rahakott vähegi lubab. Muide, üks suur eelis kohalikku disaini ostes on parandamise võimalus. Ma olen palunud parandada purunenud ehet. Vahetanud välja nahkkoti aastatega kulunud sanga. Hoiad ja kannad armastusega. Aastaid
Film, teatrilava, fotostuudio … Mis neid ühendab ja mis eristab?
Neid ühendab võimalus peita iseend kaitsva rolli taha. Sest ka fotostuudios tõmban endale mõttes karakteri ümber, mis aitab objektiiviga paremini suhelda. Eristab see, et töö teatrilaval on kõige paremas mõttes oma käsitööoskuste pidev lihvimine. Õhtust õhtusse laval etendusi mängides ei saa muutuda mugavaks, näitleja-aparaat peab püsima vormis. Film vajab põhjalikumat iseseisvat ettevalmistust ja siis õigel hetkel täielikku kohalolemist. Ning fotograafi objektiivi ees olemine nõuab kõige rohkem julgust. Seda julgust, et hea küll: vaadake mind!
Kuidas näed end 30 aasta pärast?
Kui vanuse numbrist vahetub esimene number, nagu mul just sel kevadel oli, siis see võtab ikka veidike harjumist. Määrab lõpuks see, mida ma mõtlen ja kuidas ma elan. Vanemaks saamine ei tähenda automaatselt targemaks saamist, see tuleb elus ikka kogemustega. Oma unistustes olen ma 30 aasta pärast samasugune kui täna. Vaid rohkemate kortsudega, targema ja elukogenumana. Loodetavasti endiselt töötamas, maailma vastu huvi tundmas ja elu nautimas.
Kui sul oleks oma vapp, milline hüüdlause sellel oleks?
Sellele hüüdlausele oleks mul väga palju erinevaid variante. Aga jään selle juurde: „Elada tuleb avatud südamega!“ Et armastus pääseks sisse, et armastus pääseks välja. Et valu pääseks sisse, et valu pääseks välja.
Millest praegu unistad?
Ma unistan oskusest olla alati kohal. Siin ja praegu. Siis unistan ma sellest, et inimestel meie ümber oleks rohkem empaatiat ja mõistmist nende vastu, kes meist erinevad. See väike ekstra samm teise inimese heaks, kui sul on võimalik midagi teha. Ma unistan, et ma oskan oma lapsed kasvatada hoolivateks ja vastutustundlikeks täiskasvanuteks. Kuigi ma usun, et iga järgmine põlvkond on eelmisest targem ja noorte päralt on maailm. Ja ma unistan, et me inimkonnana oskame seda maailma hoida ja meil on, mida järeltulevatele põlvedele jätta
Fotod Evelinist: Toomas Volkmanni fotosessioonilt MINERALIA.
