Taneli mõrvatud muusad

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis on esmakordselt eksponeeritud Taneli viimase kümmekonna aasta jooksul valminud maskid.

Tema maskilooming on välja kasvanud moelavadele loodud aksessuaaridest ja laetud ebamaiste lugudega. Maskid võtavad skulpturaalseid vabavormilisi mõõtmeid ja on oma autonoomsuses intrigeerivad iseseisvad teosed. Näitusel on eksponeeritud kõige erinevamatest materjalidest kontseptuaalsed maskid, mis kord on sürrealistlikud merihobudest koosnevad kompositsioonid, teinekord aga Bolti tõukeratta keerukate läbilõigete dekonstruktsioonid või kõrvamarjade lopsakad kobarad. Näituse teatraalne väljapanek on inspireeritud Charles Perrault muinasjutust „Sinihabe“.

„Sinihabeme lugu oli võimatu unustada. Kaunis gootilik loss, milles toimuvad jubedad lood. Veetlev leedi, kes ei suuda verd võtmelt maha kraapida. Sinihabe jäi salapäraseks… miks ta seda tegi?“ selgitab kunstnik seost kuulsa muinasjutuga.

Veenret kihutab tagant sarnane läbematus ja uudishimu nagu muinasjutu tegelasi. Uksi ta ei pelga: „Kui laval on maskid pigem karnevalilikud aksessuaarid, siis näitusesaalis – ilma moe ja modellita – saavad neist vaimolendite portreed. Mõrvatud muusad, kallimad elu etappidest. Nüüd olen ma Sinihabe!“

Fotod: Iiris Kivisalu

Kui tahad piiluda põhjalikult Taneli maailma, siis saad lugeda (kõigile tasuta) Sirbi põhjalikku intervjuud, kus ta on muuhulgas öelnud:“Andmise metafoor tundub nii võlts-altruistlikult õõnes, lihtsalt teen omi asju. Eks igaühel on võimalus maailma hingestada, sealhulgas ka kunsti enda ümber. Kuid mis see hingestaminegi on? Mingil hetkel võib mulle tunduda pilt seinal või muusikapala kõlarites nii lõputult tähenduslikuna. Kuid tähendustel on komme kaduda samasuguse äraspidise ilmutuslikkusega, nagu nad tekkisid. Vaatan siis ja nuputan: mida ma ometi selles leidsin?”

“Ma pean end pigem rõõmsameelseks inimeseks, ei oskaks paremini öelda, kui Matti Nykaneni sõnadega: „Elu on inimese parim aeg!“ Avastamisrõõmust pulbitseva pinna all on aga mõned allikad, mis voolavad välja paratamatuse jahedusest. Sinna ei ulatu igapäevaelu hõisked, üksildane paik on. Kuid minu õnn on oskus navigeerida eri sügavustes, jäämata kinni põhja.”