Meie muusa – rebel Helen

Helen Haldjakase elust võiks vändata filmi, õigemini päris mitu. Ja me garanteerime, et neid vaadates ei hakkaks hetkekski igav. Helen on elanud nii Itaalias, Londonis kui Klagenfurtis (Austria), pidanud baari, laulnud punkbändis ning maandunud nüüd Lääne-Virumaa metsade ja põldude vahele, kus ta juba kaheksandat aastat talu peab. Tal on neli last, kari šoti mägiveiseid ja ta ihu on viimse piirini tätokatega palistatud. Pildistamisele eelnenud õhtul keetis ta südaööni puljongit oma värskelt tapetud boileritest. Kirve alla läks 29 kana. Pöörane! Inspireeriv! Puhas naise jõud ja ilu! Nüüd on Helen oma avastamise radadel jõudnud üha lähemale iseendale ja maailma nähtamatumale osale, kus möllavad energiad ja väljad. Tanel pildistas Helenit esimest korda enam kui 20 aasta eest ning taaskohtumine leidis aset Heleni kodukandi põldudel ja müstilistes Lehtse varemetes. Sellest sai üks kõige ägedamaid seeriaid üldse – Heleniga tekkisid filmilikud hetked, millesse kütketud lugu.

Helen, sa oled ikka hullumeelselt inspireeriv - igavalt elamisees sind süüdistada ei saa. Kust võtad jõu olla nii isepäine, nii vaba hingega ja teiste arvamustest sõltumatu?

Ma olen olnud sünnist saati juba selline isepäine. Alati tundnud, et ma ei kuulu väga kuhugi. Näiteks tegin ma 3-aastasena lasteaiast vehkat, sest mulle ei meeldinud sealsed kasvatajad ja need mängud ega lapsed.

Ajasin oma ema-isa varakult halliks, sest mind pidi mööda linna taga otsima või olin sattunud oma uudishimu tõttu mingisse ohtlikku olukorda. Olen alati näinud maailma natuke teistmoodi kui enamik inimesi. Eks mu vaba hing ole ikka perekonna pärand ja kindlasti annavad sellesse panuse ka mu emapoolsed jonnakad setu juured. Ma absoluutselt ei kannata raamidesse surumist ja kipun minema konflikti nendega, kes seda minuga teha proovivad. Ühte kunagi minu kohta kirjutatud iseloomustusse oli lisatud “Ei tunnista autoriteeti” 😊

Ma millegipärast eeldasin, et eelistaksid pildistamisel kanda tumedamaid toone, kuid üllatasid paludes võtta pigem ühes türkiisjaid toone. Milline on sinu suhe värvidega?

Ma armastan värve. Musta kannan siis kui tean, et muu riietus võib kiirelt määrduda. Lumivalges laudas ikka sitta ei viska. Samas meeldivad mulle kõik looduslähedased toonid, roheline ja türkiis on lemmikud.

Ja valget kannan ka väga hea meelega. Oleneb ka olukorrast ning mida saavutada tahan. Näiteks on mul kapis üks punane pintsak, mida kannan kui tahan, et minu juttu kuulataks. Valget kandes inimesed aga usaldavad sind rohkem ja avavad end lihtsamini. Seega valget kannan oma terapeuditöös.

Milline roll on sinu stiili ja olemuse juures tätoveeringutel? Kas oskad põhjendada, miks oled lubanud nõela ja tinti nõnda palju oma naha kallale?

Mu tätoveeringud on mulle endale ja üldjuhul ma neid isegi ei eksponeeri. Pigem katan kinni. Teiste tätoveeringud ka ei huvita. Küll aga pakuvad huvi mu tätoveeringud fotograafidele ja tänu oma tindisele kehale olen saanud päris palju tööpakkumisi.

Mul ei ole vajadust ennast eksponeerida nõnda nagu tegin seda nooremana. Teised väärtused on ellu tekkinud. Aga noh kui kedagi vaja on hirmutada, tõmban särgi seljast ja… 😉

Elad viimased kaheksa aastat suhtelise eraldatuses, klatširohket külakogukonnaga sa ka pigem ei ümbritse end. Kelle jaoks oled ilus? Kui oluliseks pead siiski oma välimuse eest hoolitsemist?

Eraldatus on teadlik valik. Olen oma elus jõudnud etappi, kus see on vajalik. Vaim ei kasva kui sul on pidev müra ümber.

Ilus ollakse ikka eelkõige enda jaoks. Mul on selles suhtes vedanud, et tunnen end oma nahas hästi ja piisab kammist ning hommikuti näo pesemisest. Meiki kasutan kui on vaja ekstra vunki või kui mul on mõni üritus või pildistamine. Ma ei tea juba aastaid mis asi on jumestuskreem. Heal juhul värvin ripsmeid ja toonitan kulme aga seegi läheb mul tihti meelest ja siis paistan välja kui parimates aastates pandakaru 😊

Räägi oma suhtest ehetega. Millised on sinu kõige tähenduslikumad ja olulisemad ehted?

Ehete suhtes olen täielik harakas. Kulda, hõbedat ja kalliskive paluks! Väga ok on pea tuhat euri maksnud kõrvarõngastega talutöid teha. Ja ma jumaldan tiaarasid. Ilmselt see on ka suguvõsa viga. Isapoolsed juured tulevad printsess Diana suguvõsast Walesist. Ja ma kannan lilli peas alati kui võimalik. Juba lapsena meeldis mulle suuri roose enda juustesse sättida. Ning sõrmes on mul kindlasti suurte kividega sõrmused.

Kuidas on sinu suhe välimusse ja stiili muutunud ajas? Millise pilguga vaatad oma kortse ja muutuvaid elunumbreid?

Kui ma kunagi olin selline palja naba ja miniseelikuga rokipiff, siis nüüd lähtun pigem mugavusest. Väga meeldivad kerged hõljuvad riided, pikad kleidid. Kontsakingade asemele on tekkinud korralikud jooksutossud ja matkasaapad. Ja kodus kannan ma retuuse ning t-särki, sest tihti on vaja taas kuhugi pahanduste tegema läinud lehmadele järgi joosta.

Muide minu näonahk on siin metsade vahel tunduvalt ilusam ja tervem kui 15 aasta eest baari pidades. Kortse veel ei ole, kuid tajun vananemist kui privileegi, mida igaühele pole antud – kortse ja halli pead tuleb kanda uhkusega! Ma loodan, et elu annab mulle võimaluse olla pikkade roosade juustega särtsakas vanamutt 😊