Kulub marjaks ära!

Ikoonilised Kõrvamarjad nägid ilmavalgust 2014. aastal. Kümne aasta jooksul on Taneli vanalinna ateljeest kandjate kõrvadesse jõudnud üle 50 000 marja. Nüüd, kümme aastat hiljem, otsustas Tanel kaevuda oma juurtesse ning laiemalt eestlaseks olemise tähendusse. Eesti sümboleid mõtestades – peamiselt vapustavate ERMi kogude ja oma lapsepõlvefotode toel – jõudis Tanel taas Eesti marjadeni. Metsmaasikal on Eesti suve kõige ehedam mekk. Ja murakad – salapärased soos peituvad kalliskivid – on justkui mesised kroonijuveelid Eesti marjamaailmas.

Tanel oma sõbra Hele-Mai kodus maasikat skaneerimas, ümberringi Eesti talv.

Kollektsiooni “küpsetamine” algas südatalvel. Ehedate marjade leidmisel tuli appi hea sõber ja Metsaköögi toiduterapeut Hele-Mai Alamaa. Tema sügavkülmikust leiti Lõuna-Eesti soodest korjatud murakad ning Läänemaa metsade maasikad, millest Tanel tegi 3D-skaneeringud.

Muhus maasikal!

Tanel meenutab marjadega seotud mälestusi, mis on sügavale tema hinge sööbinud: „Minu lapsepõlve suveparadiisis Põlvas oli korilus au sees. Olin nobe ja kannatlik korilane – memmega metsmaasikal käies tikkisin kaheliitrise mannergu triiki täis. Oh seda mõnu, kui pärast sain preemiaks plekk-kausist suure lusikaga värsket metsmaasikamoosi süüa! Ülejäänud moos keedeti purki – väikestest metsmaasikamoosi purkidest said soojad suvevalguse laigud Tallinna talves.“

„Aga murakale lapsi ei võetud – soos käimine oli midagi müstilist, eksootilist, isegi ohtlikku. Kui korilased koju jõudsid, laotati murakad laudadele järelküpsema ja kodu täitus mesise aroomiga. Murakamoos oli veelgi hinnalisem – meie hiiglaslikus hoidistekeldris tundus, et neil vähestel purkidel oli ümber kuldne aura. Pühapäev, mil pannkookide kõrvale avati purk murakamoosi, tundus tõelise pidupäevana!“

Üks pöörasemaid ja inspireerivamaid leide ERMi kogudest – Muhu saanitekk triibuliste maasikatega. Just selliste tavanormidest irduvate näidetega tunneb Tanel end kõige rohkem hingesugusena.

Hellitusnimetusena oli „mari“ vanade eestlaste seas väga hinnatud. Ajal, mil suhkur ja kommid olid kättesaamatult kallid, olid marjad eestlase suumagus – seetõttu kutsutigi armsamaid: „magus marjake“. Eks seepärast ongi Mari üks levinumaid eesti naisenimesid.

Vahva sild ajas – Muhus on sündinud paljud maasika-tikandid Eesti rahvariietel. Oma täiskasvanuelus on Tanel just Muhus tihti maasikal käinud – võib-olla isegi samas kohas, kus kunagine tikkija oma tanu kaunistas 😉 Pildil Muhu tanu ERMi kogudest.
Ka Lihula punasel seelikul võib näha mitut kimpu maasikmarju. Pilt ERMi kogudest.

Maasikal on eesti folklooris eriline tähendus – seda kasutati võrdlusena millegi eriti kena kohta: „Tütrik ilus õkva ku maasikmari.“
Komplimendi väärtust võimendati veelgi, kui mainiti esimeste maasikate mekk: „Kena justkut ennejaanibene maasikas.“
Vahva on seegi, et ka ponkside meeste kohta öeldi „Mies kui muasikas!“
Vanad eestlased olid mahlakate otseütlemiste meistrid – kui midagi oli lootusetult kadunud, siis öeldi: „Kui karu perses maasikas!“

Nüüd on üks Lõuna-Eesti murakas ja Lääne-Eesti maasikas saanud igavese elu hõbedas. Igaühel on võimalus kanda seda killukest Eesti loodusest – ripatsi või kõrvarõngastena – alati endaga kaasas. Nagu me ikka ütleme „Kulub marjaks ära!“
Shopping Cart