Stella K. Wadowsky on stiili-gurmaan ja sisulooja, kes jagab oma blogis www.stellarium.ee moesoovitusi, testib ilutooteid ja vahendab kroonitud peade stiilimänge.
Stella, sa oled alati olnud oma nägemusega stiilist – mulle on tundub, et oled mõjutatud briti aristokraatlikust kultuurist. Kuidas kirjeldaksid ise oma valikuid?
Kui aus olla, siis ma ei tea kunagi, kes ma homme olen või mis võib mind sügavalt ülehomme mõjutada – vahel segab see mind ennast. Ma mõtlen: otsusta juba ära, kas nii või naa – kes sa siis oled? Kui võimalus, valin alati mugavad riided – kuid mis on mugavus? Minu jaoks on mugavus värviline kleit ja kõrged kontsad – teise jaoks on kleidi kandmine suur ja raske ettevõtmine ning kõrged kontsad ületamatu ülesanne.
Kes on sinu stiili-ikoonid? Nii Eestist kui väljastpoolt.
Kui olin väike, siis ikka minu ema. Tal olid suured lokid, väga erilised riided ja ehted, mida mäletan siiani. Emas oli ja on tänaseni mingi müstiliselt väärikas hoiak. Samasugune väärikus on minu tütres, kes on minu silmis oma stiiliga. Kuulan kõigist kõige enam oma tütart – kui ta teeb mulle komplimendi, siis harva ja tal on alati täpne silm. Kui ta ütleb midagi kriitilist, siis harva aga tal on alati õigus ja ta valib hetke, millal asju arutada.
Ikoonidest on kõige enam mind mõjutanud Jacqueline Kennedy. Mul on temast kodus paarkümmend raamatut ja ta pole mind mõjutanud mitte üksnes oma stiiliga vaid iseäranis on tema elamise kunst mulle eluks inspiratsiooni kinkinud.
Kui hüpata tänapäeva, siis naudin väga moeblogija Blair Eadie värvilisi valikuid. Olen temast mõjutatuna ostnud kõige rohkem aksessuaare – käekotte ja samuti tema enda disanitud kasuka. Kõige pikaajalisem armastus on mul olnud Sea of Shoes blogija Jane Aldrige`i vastu – tema stiil on suutnud mind pea kümme aastat paeluda. Eriti tore on see, et olen Instagramis saanud sõbraks tema ema Judie Aldrige`iga – me mõlemad kogume vintage`i ja ühel hetkel jäin Judiele silma. Nüüd jälgime Instagramis teineteise tegemisi juba aastaid. Ja muidugi kuninganna Elizabeth II – loomulikult tema ise aga ka see, kuidas teda kahel esimesel hooajal Claire Foy „The Crownis” kujutas.
Sa mängid mõnuga detailidega – ehete ja kottidega. Kummast alustad tavaliselt – kas riietest või aksessuaaridest?
Igapäevaselt on enamasti kiire – seega dikteerib juhuslikkus. Haaran selga midagi siit ja midagi sealt. Kui asjad kokku sobituvad, on täitsa tore, kui mitte, siis pole ka midagi – see pole ju südameoperatsioon.
Kui mul on aega, siis kombineerin riided ümber käekoti. Olen valinud julged, kuid enamasti ühe tooniga käekotid, seega sobivad nad peaaegu iga asjaga. Pööran suurt tähelepanu ehetele – armastan korras küüsi ja tähendusega sõrmuseid. Seega algab läbimõeldud outfit minu puhul maniküürist ja sõrmustest, sama olulised on kõrvarõngad – ilma nendeta on tunne, et midagi on justkui puudu. Veelgi olulisem on käekell – ilma kellata oleksin justkui alasti. Kuid vahel dikteerivad kogu putfiti hoopis värvilised kummikud.
Sa ei pelga värve … kas on mingeid toone või värvikombosid, mida sa mingil juhul ei kannaks?
Mõtlen värvidest kui oma ustavatest sõpradest. Kandes värve, tunnen endas elu, isegi siis kui vahel harva jääb eluisust puudu. Saan iga värviga sõbraks – mõni toon nõuab rohkem jumet, teine õiget huulepulka ja kolmas attitude`i.
Millised on sinu stilistilised salarelvad? Millega turgutad end üles kui tuju nullis?
Suured lokid on minu jaoks parim viis, kuidas end hästi tunda. Kui ma lokke ei jõua teha, siis suured ehted. Mäletan, et kord polnud ma kuigi palju sõba silmale saanud, kuid pidin üritusel väikese kõnega esinema. Soengut polnud ja juuksed olid igavalt sirged – panin kõrva suured kõrvarõngad ja sõrme suure sõrmuse, selga rohelise kleidi – kõik kiitsid, kui hea ma välja näen.
Sa olid üks esimesi Eesti moeblogijaid. Mida sulle annab selline enese avamine?
Blogi Stellarium oli alguses ilublogi, millest sai elustiiliblogi, kus on igal reedel ilmuv rubriik Girl Friday – seal avan oma personaalset stiili ja alati jutustan loo mõnest asjast juurde. Enne blogi avamist olin väga kinnine, blogi pidamine tundus alguses täiesti absurde – olen ajakirjanikuna harjunud teisi avama. Aga nüüd mõistan, et ennast ettevaatlikult avades olen muutunud rõõmsamaks.
Üks salasoov eesolevaks suveks 😉
Pärast pikka isolatsiooni, olen endale lubanud, et tähistan igat suvepäeva erineva kleidiga ja püüan kleitide lendleva loomusega oma hinge rohkem muretust suunata. Uut tõukeratast Hudora tahaks ka, aga sel aastal enam eelarvesse ei mahu. Midagi peab ju ka järgmisse aastasse jääma.
